On fakt, et kõik lapsed saavad täiskasvanuks. Suuremal enamusel on eeldus selle päeva saabudes alustada oma elu. See on aeg, kus oleks eluterve vanemana vaja toetada laste iseseisvumise etappi, kus laps tahab hakata maailma panustama ja lasta neil minna elu kogema juba kaasa antud õpetuste baasilt. Kahjuks pole kõigi vanemate jaoks see sugugi lihtne aeg ja ülesanne anda oma laps vabaks.  Põhjuseid on siin mitmeid.

See aeg on ühe eluetapi lõppemine ja iga lõppemisega või suurema muutusega võib kaasneda leina protsess. Lein tekib sellepärast, et vana elu on lõppenud ja kõik muutub. Laps ei ole enam abitu, sinust sõltuv. Temast on saanud iseseisev, oma elu, tegude ja tegemata jätmiste eest ise vastutav ning ei vaja enam sinu kohalolekut oma elus. Vähemalt mitte sellisel moel nagu varem. Ilmselt võib leina suurus sõltuda ka sellest, milline on olnud üldine side lapsega, mil moel jääb lapsega ühendus peale vanematekodust lahkumist alles ja kui kaugele laps ära läheb. Sellest olukorrast tekkiv kurbus tuleb lubada endal läbi kogeda ja mitte suruda oma emotsioone alla. Emotsioone käib sellest protsessist läbi erinevaid ning sellest ei saa läbi tormata mõne päeva või nädalaga. Tuleb anda endale aega just nii kaua kui vajad. Ja on oluline teada, et kurvastamine on loomulik protsess selles olukorras, ei ole vaja ennast halvustada ning vaimselt materdada selle tunde pärast. Paljud vanemad jätavad ka aastateks lapse toa puutumata kujul, sisemise soovi pärast, et äkki ta tuleb tagasi. Kui sa tunned, et see on sind toetav, siis las see tuba olla selline. Just nii kaua, kuni tahad.

Abiks on sellel kurbuse ajal endale meeldivate tegevuste tegemine ja uute eesmärkide panemine. Sest eesmärkide poole liikumisel on fookus mujal ja kogu aeg ei kulu kurvastamisele. Hea on, kui eesmärgid on veidi suuremad. Mitte ainult lapse toa koristamine, vaid hea oleks võtta ette väike areng mõnel teemalt, mida oled juba ammu teha tahtnud, aga pole saanud laste kõrvalt seda endale lubada. Näiteks õppida midagi, tegeleda mõne kirgastava hobiga. Rääkida teistega, jagada oma mõtteid sõbrannadega/sõpradega.

Kuid põhjuseid, miks lapsi on nii raske emotsionaalselt vabaks lasta on veel. Sul on nüüd järsku aega iseendale. Kui sa pole aga viimane 18+ aastat osanud, saanud või pidanud mittevajalikuks võtta aega iseendale, siis ei oska sa ka nüüd ootamatult selle olukorraga midagi peale hakata ja seda väärtuslikult sisustada. Tuba on tühi. On vaikus. Tegevust pole. Tekib tunne, et ma polegi enam oluline. Ma polegi enam vajalik kellelegi.  Sellisel puhul suure reaalsusega iseenda identiteeti  on nähtud ainult lapsevanema rollis terve lapse kasvatamise aja ja puudub juba pikka aega kogemus, mis tähendab olla päris iseendaga päris iseenda päralt. Polegi teadmist, et  „kes olen mina“ ja „mida mina tahan“. Siiani on pikalt järgnetud laste vajadustele, enda vajadusi tahaplaanile pannes või alla surudes. Sellest on saanud kümnete aastate harjumus olla ema, olla teiste jaoks. Ja harjumustel on suur jõud.  Kui ühel hetkel pole vaja olla teiste jaoks, siis see on väga ootamatu olukord ja vaimsele tervisele  võib see mõjuda kui häirekell. Öeldakse, et elu vältel säilitada endas elutervet olemist ja olla täidetud tassiga täiskasvanu, siis tuleb ennast panna alati esikohale (vaadata, et enda tass oleks täis). Partner (tema olemasolul) teisele kohale. Lapsed kolmandale ja vanemad neljandale. Kui nüüd mõtled selle üle, siis millises järjekorras on olnud sinu prioriteedid? Kui oled väärtustanud ennast, siis ei ole ka vanema rolli lõppemine nii raske.

Ja tegelikult ei lõppe meie vanemaks olemine kunagi. See on elukestev. Lihtsalt nüüd tuleb olemas olla teistmoodi oma täiskasvanud lapsele. Uut moodi. Ja kohaneda ümber selle uue etapi jaoks. Uurida, mil moel sinu laps soovib nüüd sinu olemasolu tunda. Ja talle seda pakkuda. Kindlasti on oluline lapse vajadusest teada saada, mitte ise arvata, et ilmselt ta tahab või ei taha ühte või teist.  Tihti on nii, et arvame oma peas midagi ja peamegi seda päris tõeks. Aga see pole nii. Võta aeg ja räägi oma täiskasvanuks saanud lapsega, kuidas olla nüüd uues olukorras ühenduses, vajalik ja olemas.

Abiks võib olla ka see, kui leiad üles iseennast, oma vajadused, oma kired. Sest sul on nüüd selleks aega. Ja siin ei peaks laskma pead norgu, et sellises vanuses pole seda enam mõtet teha. Jäta maha uskumus, et vana koera enam ümber ei kasvata. Üks on kindel: agoonias edasi elada pole mõtet. Ennast leida on aga alati mõttekas. Tänapäeval on kättesaadaval suurel hulgal eneseabi raamatuid ja –kursuseid. Miks mitte ka tuulutada ennast terapeudi juures ja avastada uusi vaatenurki. Terapeut pole ainult hulludele, nagu osad arvavad. Terapeut on hinge hooldaja. Ja seda on nüüd väga vaja. Usu, eesolev elu on seda väärt, et võtta neist päevadest see, mida sinu hing ihaldab. Pole mõtet jääda lootma, et varsti sünnivad ehk lapselapsed, et saaksid siis ennast taas vanaemaks olles teostada, taaskord iseennast tahaplaanile jättes. Astu sellest mustrist välja ja leia iseenda väärtus iseendana. Mitte ainult emana.

Ja on veel ka kolmas põhjus. See on olukord, kus vaimne nabanöör on jäänud  ema ja lapse vahel läbi lõikamata. Sellisel puhul on tegemist tihti dominantsete ja kontrollivate emadega, kes ei ole lapsel lasknud saada vaimselt täiskasvanuks. Juba väikelapse east on antud lapsele selge, otsene või kaudne sõnum, et ta ei saa hakkama ja tema eest asjad ette ja taha ära tehtud ning otsustatud. On üpris tõenäoline, et lapse enesehinnang saab alla trambitud ja ta kohandub sellise vanema kõrval saamatuks. Sa haarad lapse väiksena sülle, et kiirustada edasi, sest sul pole aega oodata, kuni ka alles käima õppides trepis alla saab ükskord. Kui ta kingapaelu siduma õpib, siis võtad selle tegevuse üle, et saada kiiremini, andes talle sõnumi, et ta pole piisav, et hakkama saada. Need on vaid mõned ja veel leebed näited. Ilmselt pole sa teinud neid omast arust pahatahtlikult. Vanem, kes jätkab oma täiskasvanud lapse elu koordineerimist on autoritaarse juhtimise stiiliga ning ta koordineerib terve lapse eluea . Alates selles, mida laps sööb, mida selga paneb, kuhu ringidesse ta läheb, kuidas ta mõtlema peab, mida kellele ütlema peaks. Ja seda ka täiskasvanuna.  Selline vanem elab heas usus, et ta aitab oma last. Kuid lapse eest kõik ära tehes ei omanda laps iialgi kogemusi ja oskuseid ise teha. Sellisel vanemal ongi uskumus, et ainult tema ise teabki, kuidas asjad õigesti käivad. On tema tõde ja muu tõde ei mahu tema maailma. Sellised vanemad on lapse nii ära lämmatanud, et laps ei julge kehtestada oma piire temaga. Täiskasvanuks saades otsustavad veidigi iseseisvamad lapsed sellistest vanemates nii palju distantseeruda, kui võimalik.  Ja tihti võtavad sellised vanemad siis ohvrirolli, kui laps nende, justkui heas tahtes pakutud, abi vastu võtta ei taha. Selline vanem usub, et tahab ja teeb ainult head. Aga tal puudub oskus ja teadmine, et head luuakse teistmoodi. Selline vanem on pidanud ise elus tugev olema, võib-olla liiga vara täiskasvanuks saama ja hakkama saama lapsena iseseisvalt . Ta ilmselt annabki täna oma lapsele parima, mida tema oma teadlikkusega oskab. Kuid see ei vasta terve hingeeluga lapse kasvatamise vajadustele ja on ebaterve.

Abiks võib siin olla teraapiline sekkumine, mis aitab tuua rohkem mõistmist, mis vajaduse on sellise käitumise taga. Iseendaga töö tegemine, kontrolli vähendamise ja usaldamise teemad vajaksid kindlasti  läbi töötamist spetsialisti abil. Ja miks mitte minna ka täiskasvanud lapsega pereteraapiasse või suhteteraapiasse, et anda võimalus mõlemal oma poolt jagada. Keegi meist ei taha, et lapsed meile selja keeraksid, kui nad aga seda teevad, siis oleme neile tahtmatult kindlasti haiget teinud, neid lämmatanud ja mitte elutervelt toetanud. Alati saab alustada uuesti ja olla lapse jaoks olemas selliselt, mida varem pole osanud. Vanade mustrite ja uskumuste muutmine on pikk töö, kuid seda väärt.

Kristina Tamm