Tervendatud süda. Vabastatud meel.

söögiks teine eestlane

     
 
Mulle pole lõunasöögiks menüüd vaja, mu lõunasöögiks on ju teine eestlane.

     
 
 
 
     
Eestlase parimaks lõunasöögiks on teine eestlane. Me oleme õelad ja kurjad. Meis puudub tolerantsus selle vastu, kui keegi näeb asju läbi oma silmade teistmoodi, teise nurga alt, kui meie. See pole mingil juhul lubatud. Ainus õigus maapeal oleks nagu ühe inimese õigus ja kui keegi mõtleb teistmoodi, siis kohe tuleb selline inimene nahka pista, halvustada, mõnitada. Tema ei peaks siia maailma justkui kuuluma, tema enesehinnang tuleb maha trampida, ta tuleb hävitada. Just nii tehaksegi ju tegelikult. Parima ja kiirema näitena vaadakem netis kommenteerijaid. Mida nad teevad? Miks nad niimoodi käima lähevad? Mis on tegelikult nende ärrituste põhjuste taga? Tundub nagu poleks kellelgi lubatud teistsugune olla. Ja ma ei pea siin silmad mingeid teistest tõeliselt erinevaid inimesi. Vaid kahte täiesti tavalist inimest, kes tänavapildis sulavad halli massi, kuid kui neid vaadata lähemalt, siis ongi nad ju kaks täiesti erinevat inimest. Kindlasti on nende peas erinevad maailmavaated, mõtted, ootused, soovid. Nad kõik on inimesed ja üritavad siin inimeseks olemise keerukuses ellu jääda. Vaadake inimesi enda ümber. Kas näete ühesuguseid? Ei? Miks me siis ootame, et need inimesed meie ümber peavad kõik mõtlema, ütlema ja maailma nägema selliselt nagu meie ise. Miks nii halastamatult trambime neist üle, kes mõtlevad oma mõtteid?
Iga inimene on siia ilma sündinud unikaalsena. Imelise olendina. Kui kõik tänaval ringi kõndivad inimesed oleksid sinu enda nägu ja sinu mõtetega, siis kas maailm oleks põnev? Erinevused rikastavad. Meie ise oleme aga katki. Sest me ei suuda aktsepteerida teistsugust mõtet, kui meie enda peas. Me läheme vihaseks ja kurjaks teiste peale tegelikult selle päras, et nad ei ole MEIE.

Meis olev kurjus on aga saanud kuskilt alguse. Me eestlasena hoiame kõike endas ja surume alla. Meil siin läheb alati normaalselt. Probleeme oma elus tuleb varjata, muidu oled läbikukkunud. Sest sina oled maailmas ainus inimene justkui, kelle on probleeme inimeseks olemise teel. Teistel kõikidel ümberringi läheb näiliselt ju nii hästi. Kas tuleb teile tuttav lugu? Kui Ameerikas on nõustaja juures käimine miinimum kvartalis korras auasi, seal uhkustatakse sellega, kes on nende nõustajad, siis eestlane tõmbab pea õlgade vahele oma muredes, ütleb kõigile, et tal läheb normaalselt, paremal juhul hästi, aga oma sisemaailmas pole hästi tegelikult paljud asjad. Seal möllab viha, jõuetus, kurbus, nukrus, vajadus olla armastatud ja kuuluda kuhugi.  Me oleme kõik inimesed, oma inimlike vajadustega. Kuid eestlane teeb nägu, et tema ei vaja midagi ja probleeme tal ka pole. Vaikides, alla surudes tapab ennast ja kui siis kõik üle keeb, siis vihaselt teistele netis kommenteerides kõrri kargab. See on ainus, mida me eestlasena hästi oskame ja pidevalt ka teeme.

Eestlane on ju suur ise hakkama saaja. Nii meid on kasvatatud. Muredeta, tunneteta (eriti mehed), arvamuseta, abi mitte vajavana, kõike vaikides kannatavana. Ka oma muredega nõustaja juurde pöörduda on eestlasele pigem ikkagi häbiasi. Kõigepealt, peaasi, et keegi ei teaks ja arvatakse ikka: "Kes mind ikka aidata saab!".

Kuidas siis aga eestlasena ellu jääda ja iseendaga hakkama saada? Sellest kirjutan oma järgmises artiklis: 
Iga „Mul on hästi!“ maski taga on „Kuidas ma hakkama saan?“ inimene. 


Kristina Tamm