Sa oled väärt parimat tulemust! 

Oleme iseenda hirmude vangid

     
 
Oleme iseenda hirmude vangid.

     
 
 
 
     
Inimesena kardame kõige rohkem mineviku valu tulevikus kordumist. Minevikus koduvalt ebamugavust, valu ja pettumusi põhjustanud olukorrad jäävad meile varjuna kaasas käima. Me ei mõtle sellele igapäevaselt, kuid me käitume alateadlikult pidevalt sellest lähtudes.
Homsele mõeldes kangestume endalegi teadvustamata mineviku kogemustest.
Inimaju on juba kord selline, et iga halva kogemuse lahustumiseks läheb keskmiselt vaja vähemalt seitset head kogemust. Kui need proportsioonid on paigast ära, siis mäletab igaüks meist pikalt rohkem halba kui head. Hirm pettumuste ja valu kordumise ees on meis nii suurelt sees, et me kardame teha oma valikuid tuleviku jaoks. Kaob usk, et asjad võiksid olla teistmoodi, kui on olnud. Igaüks ju juhindub enda varasemast elukogemusest ja usub, et just nii ainult asjad käivadki, nagu tema on kogenud. Uskumata vahel sedagi, et nende kogemuste kõrval võib olla ka teisi kogemusi.
Me külmutame endid sisemiselt, kaitsmaks ennast valu vastu. Me muutume aina elutumaks neist valusatest kogemustest. Sest kes tahab tegelikult kogeda vabatahtlikult valu.

Kui aga vaatame tagasi oma elust näiteks kahte viimast nädalat. Kas teie elus on olnud kahte täpselt ühesugust päeva sellel ajal? Kui reaalne on siis, et tulevikus kogete täpselt samasuguseid kogemusi? Iga päev liigub inimene oma arengu teel edasi 24 h. Homme pole sa enam kunagi see, kes oled täna. Homne kogemus ei võrdu tänasega. See on uus kogemus. Valu toob kogemus siis, kui sa pole midagi ära õppinud. Sest vaid valus me õpime ja kasvame. Kogu elu on polaarne, läbides tõuse ja mõõnasid. Paigal seisev vesi läheks halvaks. Elu toob pidevalt uusi kogemusi, neist me ei pääse. Ja inimese loomulik vajadus on areng. Osad kogemused teevad meile rõõmu, osad toovad valu. Keegi pole kunagi valu eest kaitstud oma valikutes. Ainus, mida saame valida on see, kuidas suhtume olukorda. Kas oleme ohvrid või näeme arengut.

Inimene olla on valus kogemus. 

Kristina Tamm