Läbipõlemine

     
 
Taastumislugu läbipõlemisest. 

     
 
 
 
     
Minu viimane suurim elukriis oli kaks aastat tagasi finaali saanud väga ränk läbipõlemine tööalaselt. Pidasin ennast heaks töötajaks, kes panustas kogu oma hinge töösse. Tol ajal olin uhke selle üle, et olen endast kõike andev. Alles täna tean, et see on suurim enesepettus, mida iseendale teha saan. Iseendale on vaja esmalt anda, mitte teistele. Ma hoolisin kaastöötajate soovidest ja vajadustest ning ei öelnud „ei“, ka siis kui nägin, et ajaliselt hakkama ei saa. Ma hoolisin tööandja ootusest ja panustasin tulemustesse ka õhtustel tundidel, kuigi seda tööandja minult ei nõudnud. Ma hoolisin kõigist ja kõigest liiga palju ja olin sellega nii hõivatud, et ei märganud hoolida endast.

Tööalaselt ehitasin tootejuhina üles uut kaubagruppi ja ning see tähendas pidevat, jätkuvat ja lõputut tööd, mis ei saanud kunagi tehtud, sest alati tuli edasi liikuda. Ootused olid suured, tulemused plahvatuslikud ja töömaht kasvas tempokalt. Kui sa iga õhtu koju minnes tead, et sul jäi nii palju tööd veel tegemata, siis tundsid ainult pidevalt survet, stressi, pinget. Uue kaubagrupi ülesehitamine on ju lõppematu tegemiste jada.  Kuid ma tahtsin olla hea. Tegin ja tegin ja tegin. Lõputu saavutuse vajadus viis selleni, et proovisin pingutada aina rohkem.
Hiljem meie tippjuhiga tuli ühes vestluses jutuks, et kui sa võtad kõik, mis on, siis sa ei vali midagi. Veel vähem valid siis iseennast.

Mäletan, kui hakkasin märkama seda, et mu keskendumisvõime hakkas kaduma. See oli umbes 4 kuud enne sisemist emotsionaalset krahhi. Ma istusin laua taha ja ei suutnud alustada. Tööülesannete kuhi polnud kunagi kahanev ja ma ei suutnud enam seda hallata. See kestis kuid. Tundsin, et olen jäänud rongist maha ja ei suuda saada enam järjepeale. Hakkasin vältima kõnedele vastamist. Sest ei talunud tunnet, et olen jätnud midagi tegemata või mõni ülesanne tuleb veel juurde. Nõudis suuri jõupingutusi, et telefonile vastata. Nutsin. Nutsin tööd tehes ja tööle sõites, nutsin roolis olles ja üksi koosoleku ruumis istudes. Hetkel, kui sain teada, et tuleb sisse viia tööalaseid muutuseid, siis käis minus ära krahh kogu mu sisemuses. Ma tajusin, et mul pole mitte ühte milligrammigi jõudu selle tegemiseks ja tundsin, nagu ei väärtustataks kogu mu senist tööd. See oli lihtsalt minu sisetunne. Siit edasi kulgesin nagu agoonias. Veel 5 kuud. Sinnamaale, kuni minust polnud enam mitte midagi järel.

Ma palusin, anusin ülemusi ja ettevõtet terve selle aja, et rong peatuks, et midagi peab muutuma. Kuid muutust ei toimunud. Keegi ei mõistnud päriselt kuhu maale oli minus see olukord jõudnud. Minu suurim viga oli kannatada, kuni täiesti viimase piiri ületamiseni, mitte varem rääkida, oma saamatust ja nõrkust näidata, abi ja muutust paluda. Ma ei mäleta, et mu kehas oleks veel olnud mõni koht terve. Mul polnud häält, kuigi polnud kurguvalu, mul olid silmavalged tulipunased, kuigi polnud silmades põletikku, mu keha oli valudes ja laua taga istudes ma tööd enam teha ei saanud. Lohistasin ikka veel ennast tööle, sest hooaeg vajas kokkuvõtmist ja uue hooaja tellimused tegemist. Ma oleks ju muidu alt vedanud kõiki, kogu ettevõtet. Mulle tundus, et nii palju sõltub minust, et ma ei saa haige olla. Ma ei või ära jääda töölt. Lisaks teatas ka minu otsene ülemus, kellega oli meil suurepärane tiim, oma lahkumise plaanist. Nüüd töötasin juba mingil hoomamatul autopiloodil, sest minu jaoks oli kõike liiga palju.
Uue ülemuse suhtumine, kes polnud reaalse olukorraga absoluutselt kursis, oli minu jaoks viimane piisk karikasse. Ta teatas, et midagi ei muutu ja ma teadsin, et varisen kokku, kui midagi ei muutu. Kui ma polnud juba mõni aeg tagasi varisenud, siis tuli päev, kus keha reageeris minu ja ülemuse vahelisele vestlusele täieliku vastupanuga. Ma oksendasin, vahetpidamata. Kolm päeva järjest. See ei olnud kõhugripp. Sain aru oma keha sõnumist, et see oli viimane hoiatus. Konsulteerisin arstiga ja jäin päevapealt koju. Kuna see oli ette planeerimata, siis vähkresin järgmised neli kuud meeletutes süütunnetes, et mida olen oma tegudega tööandjale põhjustanud. Hetkekski ei olnud meeles see, mida olin endale põhjustanud. Mis nüüd mina, mina ju paranen, aga kolleegid kannatavad. Õilis märter. Milleks küsin ma nüüd tagasi vaadates? Milleks on vaja endast kõik anda?

Kogesin, et me ei tea iial, kust läheb meie tegelike jõuvarude piir. Alati usume, et minuga seda ei juhtu. Kui aga juhtub, siis on põletav häbitunne, et lasin endaga sellisel asjal toimuda. Olin justkui nõrk ja jõuetu õigeaegselt reageerima ja asjaga tegelema. Mis siis, et olin justkui palunud muutust, tegin ikka endale etteheiteid, et ma oleks pidanud aru saama, et lõpp on käes ja varem reageerima. Asja lahendama. Mida iganes tegema.
Kuigi kogu mu keha iga ruutsentimeeter andis märku lähenevast katastroofist olin ikka veel kindel, et nii hulluks asjad minna ei saa, kui see läks. Ja ka veel peale koju jäämist. Alanud paanikahood ja täielik unetus. Olin veel hullemas seisu, kui viimased kuud tööl. Miks mina? Miks minuga? Miks juba asjad korda ei saa?

Raputavam kogemus seisneski selles, et lootsin, et päevast, kui töölt koju jäin, muutub kõik uuesti ruttu paremaks. Et see on nagu nohu või köha, mis paraneb nädalatega. Ei teadnud arvestada, et see paraneb sadade nädalate pärast alles ja tähendab järjepidevat iganädalasi teraapiaid ning tugigruppe. Oleksin vajanud midagi, mis ütleb, nüüd puhkad kaks aastat ja siis alles on sinuga kõik hästi. Ma oleksin siis võib-olla suhtunud olukorda teistmoodi ja lasknudki rihma täitsa vabaks. Kuid mina vähkresin süü ja häbitunnetes ning mõtetes mida ja kuidas edasi. Enda ja oma tööandja ees oli nii piinlik. Inimeste ees, et vaadata neile otsa ja öelda, ma ikka veel alles tulen sellest välja.. Kuidas ma neile vaatan otsa ja ütlen, et minuga pole kõik mitte veel korras ja ei saa veel pikka aega korda, kuigi olen lahkunud läbipõlemise koldest. Ma võin öelda, et lahkusin füüsiliselt, kuid mitte emotsionaalselt, mitte vaimselt. Iseenda emotsionaalne põletamine jätkus samas tempos edasi. Oskamatusest, Teadmatusest. Vabadel hetkedel ma õppisin ja lugesin, harisin ning täiendasin ennast koolitustel, sest mul oli ju nüüd justkui aega. Ja iseendalegi teadmatult koormasin jätkuvalt oma vaimsest tervist sellega edasi. Päriselt oleksin aga vajanud täielikku restarti, rahu, väljalülitust ja puhkust.
Läbipõlemisest väljatulemisega loodan, et õppisin ära, mis tähendab tegelikult puhkus. Õppisin andma endale oluliselt vähem koormust ja teadlikult puhkama koormuste eel ja järel. Ning mitte ainult füüsilist keha vaid ka hinge rahustama. Ja võib-olla isegi tänulik olema, et see aitas mul rongilt maha astuda, kui ma ise seda veel ei tahtnud teha.
See läbipõlemine õpetas, et oma hinge teistele mõtet ei ole müüa, sest keegi selle eest preemiat ei maksa.

Kristina Tamm

 
 
     

Liitu uudiskirjaga
Teie nimi:
E-mail:
 
«
»

Järgmised sündmused Sündmuste arhiiv