«
»

Järgmised sündmused Sündmuste arhiiv



TÄNA SOODUSHINNAGA:
Uks alateadvusesse 

Eluratas -

Sisemine Rahu on teekond südame tervendamiseks ja meele vabastamiseks. See on investeering sinu paremasse tuleviku sinus eneses.

Kuidas ma hakkama saan

     
 
Iga „Mul on hästi!“ maski taga on „Kuidas ma hakkama saan?“ inimene. 

     
 
 
 
     
Ja see on normaalne, et inimene mõtleb oma peas erinevatel eluhetkedel: „Kuidas ma sellega hakkama saan“? Kuid alati ei saagi ise hakkama. On hetki, kus vajame abi.  
  
Siinne jutt on järjeks eelmisele artiklile: Mulle pole lõunasöögiks menüüd vaja, mu lõunasöögiks on ju teine eestlane.“

Oma psühholoogia alaste õpingute käigus nägin sellist pilti selgemini, kui kunagi varem: eestlasena poleks nagu lubatud välja öelda ja näidata, et sa ei saa alati iseendaga igas eluvaldkonnas ja hetkes hakkama. Kui vajad välist abi, peaks seda pigem teiste eest varjama ja salaja tegema. Välise abi järele tuleks sirutada käsi ainult äärmuslikul juhul, kui siiski. Eestlane ei uhkusta sellega, millise terapeudi juures ta regulaarselt enda hinge hooldamas käib, nagu Ameerikas see moes on ja mitte ainult Ameerikas tegelikult. Eestlane võtab vaevaks hooldada ainult autosid ja naistele on veel lisaks antud võimalus hooldada küüsi, ripsmeid ja vahel ka oma keha. Enda hinge hooldus on siin maal kui häbiasi, mida peaks varjama. Oma probleeme peab varjama ja tegema nägu, et me oleme kõvad mutid ja kutid. Ja kõik see, mille me endas alla surume, mis tegelikult meid häirib, meile haiget teeb ja millega me ei tegele, hakkab meis kogunema. Kuni leiame erinevad kohad, kus plahvatada ja ennast välja elada. On see siis netis kommenteerides, koduste peal välja elades või koera peale karjudes. Me elame välja seda osa, millega me pole kunagi tegeleda tohtinud ja osanud.

Käsi püsti, kes ütleb, et temal ei ole üldse mitte ühtegi muret ja polegi kunagi olnud. Mitte üheski teemas pole sellist olukorda, kus oleks vaja väikestki muutust, kuid ei oska seda teha? Kunagi pole elu käinud mööda mägesid üles ja alla, et elu on olnud vaid nagu rahulik paigalseisev vesi ja mitteühtegi kriisi oma elus pole te kaugelt ega lähedalt näinud. Te poleolnud kellegi peale kunagi solvunud, vihastanud ja ka ühtegi haiget tegevat sõna pole te kunagi kelleltki kuulnud? Küsin seda, sest kõik see käib inimeseks olemise juurde. Kui käe tõstsite, siis olete õnnelik inimene. Kuid ilmselgelt haruldus siin ilmas.

Kui saame suureks ja astume üle kooliläve ellu, siis antakse kaasa meile lõputunnistus, mis on tegelikult üks võrdlusmoment teiste õpilastega, kas sa oled ikka sama hea. Kaasa jääb andmata aga see päris elu kasutusjuhend. Kuidas tulla elus toime kõigi keerukuste ja kriisidega, kuidas osata inimene olla. Kõigi haavadega, mille saime kaasa just samalt teelt, kus meid võrreldi pidevalt kellegagi, kus me kunagi ei ole suutnud vastata kogu meid ümbritseva ootustele. Sealt tuleme ellu inimesena koos kõigi meis olevate valudega. Olgu me ülihoolitsetud laps või alahoolitsetud, igas meis on olukordi, mis pole olnud meile sobivad.

Ja nüüd sa siis oled ühel hetkel äkki elumerelainetes, keeristormides, siis jälle tuulevaikuses, mille järgneb järjekordne orkaan. Elu on polaarne. Tõusud vahelduvad mõõnadega. Kuna sa oled kasvatatud ise hakkama saavaks, siis tuleb ka ise hakkama saada. Kandes maski “Mul on hästi“  oled sa selle maski taga ikkagi inimene, koos inimeseks olemisega kaasas käivaga. Ja küsid tegelikult tihti: „Kuidas hakkama saada?“

Jätkan selle teemaga oma kolmandas artiklis: Kuidas tulemuslikult ennast aidata?

Kristina Tamm