Sa oled väärt parimat tulemust! 

Kui kohtuvad poiss ja tüdruk

     
 
Kui kohtuvad poiss ja tüdruk.

     
 
Foto: Destinyblue
 
     
Mõni kohtumine elus on teistmoodi kui teised. Mõne inimesega kohtumisel tunned seletamatut tõmmet juba esimesest hetkest. Sa ei plaani seda kohtumist ette, ei vaata otsivalt ringi, aga sa tunned tõmmet just tema osas.
Minu unistustes kohtuvadki inimesed nii. Vähemalt need, kes on õiged teineteise jaoks. Keemia ei hakka tööle niisama. Keemia hakkab tööle, kui see on õige. Sina ise seda ei saa valida.
Kui oled seda kogenud, siis tead millest ma räägin. Meie alateadvus tunneb selle õige ära enne, kui me isegi aru saame. Ja nii ta algab, sädemeid pildudes, ilus kaunis armumine.
 
 
Milliseks kujuneb aga edasine, sellele särinale järgnev tee, selle loome ise oma oskustega ja ka oma oskamatustega. Oma hirmudega ja ootustega. Oma pagasiga, mille igaüks võtab suhtesse kaasa. Suhtesse minnes näeme ainult seda veepealset osa, kuid see mis on vee all, sellest ei tea me alguses midagi. Need on meie kaitsed ja hirmud minevikust ja tuleviku eel, mille oleme saanud oma mineviku kogemustest, oma varasematest haiget saamistest elukaaslastelt, vanematelt ja elult pealesunnitud tõdedest. Lihtsalt kartes nii väga, et kõik võib korduda hakkame kramplikult alateadlikult kaitsma ennast võib-olla tulevikus juhtuvate asjade eest, mis polegi veel toimunud, kuid mille juhtumist me ette kardame. Selle hirmu eel ei lasegi me vahel enam heal oma ellu tulla või oma elus olla.
Paljud valivad ka üksinduses olemise. Lootes, et seal ei kogeta enam seda valu. Üksinduse valimine on tihti kaitse valu eest. Seda lihtsalt ei osata endale teadvustada sellisena.
On siiski inimesi, kes jõuavad üksinduses ka kohta, kus nad on rahul. Neil puuduvad hirmud üksinduse ees ja nad naudivad seda. Kuid raku tasandil on inimesel vajadus arengu järele, vajadus olla vajalik, vajadus armastada ja olla armastatud. Need on inimloomuse põhivajadused. Nendeta inimhing hääbub.
Kui poleks raku tasandil sellist vajadust, siis olles valinud üksinduse, me ei kohtuks särina saatel teise inimesega. Sest me ei vajaks seda kohtumist. Selles kohas ei tee mõistus ja inimhing koostööd. Üks töötab alateadliku vajaduse põhiselt, teine püüab teadlikult eitades seda vajadust maha suruda. Lithne inimhinge konflikt mõistuse ja südame vahel.
 
On loomulik, et inimene võib olla ka nii väsinud kõigi kohustuste eest elus ja soovibki valida vabaduse. Sellise vabaduse, kus puuduvad kohustused kõige ees ja saadakse olla vaba valima oma iga päeva valikuid igal hommikul uuesti. Suhe ja vabadus nagu ei käiks kokku. Ma ei räägigi siin suhtest, kui abielust, vaid suhtes kahe inimese vahel, millele võib anda mis iganes definitsiooni. Olen nõus, et vahel ei mahugi suhe ja vabadus kokku. Siis kui suhtes toimub teise kontrollimine ja omamine. Kui suhe põhineb kramplikul teadmisel, et vaid teine inimene suudab teha sinu elu elatavaks ja ilusaks. Selles suhtes ei olegi tihti vabadust.

Kuid alati on ka teine valik, kus suhe ja vabadus mahuvad kokku. See on teadlik suhe, kui inimesed suudavad olla suhtes teineteist toetaval tasandil, kus toimuva andmine on vabatahtlik, kohustuste ja ootuste vaba, kus saamine ja vastuvõtmine on tänulikkus selle hetke ees, mitte ootus ka homse osas.  See on teise aktsepteerimine, mõistmine ja toetamine, mitte nõudev omamine. See on koht, kus kõik asjad võivad olla, kuid kunagi ei pea. Kus kõik on vaba tahe ilma sunduseta. Kus kahe inimese vahel toimuv on lisaväärtus lisaks valitud vabadusele, kus kahe inimese vahel loodu annab juurde seda raku tasandil vajatut, jäädes samas soovitud vabadusega. 
See on kõrgma taseme koht suhtes. Seal räägitakse ja arutletakse, käiaks läbi koos oma sügavad soovid, sisemised vajadused, hirmud ja piirid. Seal mõistetakse, et iga inimene on ainulaadne ja tema valikud on õiged. Seal vaadatakse kas ja kuidas asjad saavad üheaegselt toimida. Kus ei tehta etteheiteid, kui kõike ei saa klapitada. Kus ollakse iseenda vajadustest teadlikum ja suudetakse teadlikult jälgida endast toimuvat, ennast mitte ära kaotades. See on koht, kus toetatakse teineteise arengut ja hirme, kus ei lükata teist eemale tema valikute, hirmude ja otsuste pärast. Seal mõistetakse.
See on koht, kus võetkse vastu otsus, et kõik elu poolt pakutav hea saab korraga ellu mahtuda ja seal koos toimida. Ollakse teadlik, miks ja mida vajatakse ja otsitakse võimalused, kuidas see võimalikuks teha. See on teadlik teekond iseenda heaks, mitte koht, kus oodatakse, et äkki asjad juhtuvad.

 
 
On reaalne, et tavaelus meil tekivad teineteise osas ootused ja täitumata ootused hakkavad valmistama pettumust ja taaskord valu. Kui me ei teadvusta oma ootuseid, seame ebareaalseid ootuseid ja ei jaga neid kaaslasega siis kukume jälle pettumuste sohu. Tee siit soost välja on siirad sügavad vestlused, kus sind kuulatakse ja ei tühistata sinu soove. Kus räägitakse ja kuulatakse ja leitakse tee, mis sobib mõlemale. Rääkimine on kõige võti. Rääkimata jätmine loob lugusid meie peas, mis meid laastavad. Kuid sügavalt rääkida saab ainult siis, kui sind kõige sinu juurde kuuluvaga ei tehta maha. Vaid siis võib teekond viia teadlikusse suhtesse.
 
Inimloomus on kahjuks loodud vajama hoolimist, lähedust ja tunnet, et ta on armastatud. See on sügavaim inimlik vajadus. Üksindust valides võitleme looduse vastu. Üksindus võib olla lõpuks väga üksildane koht. Sõbrad ja sotsiaalne suhtlus meie ümber ei asenda meile kunagi intiimset lähedust sinust hooliva inimesega, mida inimene vajab paratamatult. Inimene on kui karjaloom. Ta vajab teist isendit eksisteerimiseks. Psühholoogias tehtud eksperimentide tulemusel need ahivibeebid surid, kes ei saanud puudutust. Iga inimene vajab seda. 
 
Igaüks tuleb suhtesse oma „haavadega“, kõik me oleme omal moel katki. Iga tagasilöögi peale ei peaks minema jooksma, vaid võtma aja aru saamaks, mis toimub ja miks toimub. Õppige rääkima ja jagama. Hingest. Sügavalt. Iga arutlemine on protsesse edasi liikumiseks ja aitab mõista iseendas toimuvat. Loob selgemat pilti ja aitab sammhaaval edasi liikuda.
 
Iga tagasilöök sinu tunnetes ja vastuse mitte teadmine ei tähenda suhte lõppu. Ei ole olemas lahendamatuid olukordi. Vahel me lihtsalt ei näe hetkel lahendust. Siin tuleb hakata samm haaval edasi liikuma, et saada selgust olukorrast ja näha uusi võimalusi. Põgenemine ja vältimine ei lahenda kunagi olukorda. Asjad ei lähe ise enamasti kunagi paremaks.
 
Inimesed teevad tahtmatult ja oskamatusest teineteisele haiget. Sest nad ei oska lihtsalt teistmoodi. Nad ei mõista tegude tagajärgi. Ja nad ei tea vahel, et sügava toetava vestluse käigus hakkavad umbsõlmed lahti argnema. On justkui häbi öelda, et ma ei näe lahendust ja paluda, et arutleme koos selle üle ja otsustame siis, mis edasi... Selle asemel eemaldume ja teeme kõigile haiget. Ei ole nii eemaldujal, kui sellel, kellest eemalduti hea selles olukorras olla. Selgus on toetav, teadmatus õõnestab ja uuristab sind seestpoolt. Inimesed, rääkige palun omavahel! Ja kuulake teist, mis tal öelda on.
 
Mõtle, mis on sinu panus selles, et sa oled hetkel selles tundes ja kohas, kus sa oled? Mis on parim mida sa saad selle olukorra heaks hetkel teha? Otsusta ja tee oma osa. Ära lase asjadel lihtsalt minna. Alati ei pea olema kohe lahendusi, lihtsalt liigu sammhaaval,  lahendused tulevad aja jooksul. Elu on kõik pidevas muutumises.

See kõik on osa ka sinu enda elust. Sina valid, mis selles on.
Ära loobu sellest, mis teeb sind õnnelikuks, hirmude ajendil. Ära viska ära oma elu erilisi hetki. Otsi võimalusi, kuidas see saab sinu elus olla. Kõik on võimalik. Sa leiad lahenduse, kui sa otsid.

Kes ei julge riskida, ei saa ka kogeda kõike põnevat, mis elu võib pakkuda.

Kristina Tamm