„Ei“ öelda tähendab ennast kaotada.

Sa oled väärt parimat tulemust! 
     
 
Kas "ei" öelda tähendab ennast kaotada?

     
 
Foto: Jaanus Siim
 
     
Sündisin oma vanemate oodatud lapsena. Mind armastati ja hoiti. Mind kiideti ja tunnustati. Mind püüti kaitsta välismaailma pahede eest. Ma oli hoitud ja hea laps.

Õppisin varakult selgeks, et tubli ja hea laps olla tähendab armastatud saada. Ja hakkasin aina rohkem püüdma hea laps olla ja endast kõike andma.
Enam ei mäletagi mis hetkel kaotasin piiri endast andmise ja endaks jäämise vahel. Andsin endast kõik. Teiste heaks. Aina rohkem ja rohkem. Kõige peamine, et teistel oleks hea olla. Mida rohkem andsin, seda rohkem tundsin, et mind armastatakse. Sest hea olla tähendaski ju armastatud saada. See reegel nagu töötas, ka täiskasvanuna.

Kuid see, et suures andmise rõõmus ma ise kadunud olin ja minu vajadused tahaplaanile jäid, seda ma ei osanud tähele panna. Tundsin küll, et ma polnud tihti olukordadega rahul, sest tegin palju ka vastu enda tahtmist, ikka teiste heaks. Samuti tundsin, et andmise ja saamise osakaal pole paigas. Andsin endast teiste heaks palju rohkem, kui sain vastu. Sõpruses, töös, paarisuhetes, igas hetkes elus. Usukusin, et see peabki nii olema, et minu rahulolematusele pole vajadust tähelepanu pöörata. Sest olulisem on ju siiski see, et teistel oleks hea. Minu mured on pisiasi selle kõrval.

Kõndisin seda andmise rada aga vaikselt edasi. Ma ei teadnud, et saaks ka teistmoodi. Mis iganes olukord teele tuli, lahendasin selle selliselt, et ise võisin kannatada, tähtis, et teised ennast hästi tundsid. Kui ikkagi keegi midagi kohe vajas, siis olin valmis jätma oma asjad hetkega tahaplaanile, sõltumata selles, kui olulised nad olid. Kõik teiste jaoks.

Selle päeva õhtul, kui sain kätte oma kooli lõputöö koolituse teema: „Miks kõik peaksid mind armastama ja tahtma minuga koos olla“ jooksis kogu mu elu silme eest läbi.
Esimene mõte oli see, et ma suren ju ära, kui kõik mind ei armasta. Kui ma pole hea, siis nad ei armasta mind.
Edasi jooksid silme eest läbi tuhanded hetked teiste heaks ja tuhanded endale ei ütlemised, endast loobumised.
Seda oli nii palju. Ma polnud seda kunagi märganud.
 
Mõte sellele,  et peaksin ütlema teistele „ei“ tekitas raskustunde rinnus.  Püüdsin ette kujutada kuidas on „ei“ öelda. Visualiseerisin ennast olukorda, kus keegi palub minult midagi ja mul on omal tähtsad toimetused ees ning ma ütlen „ei“. Sain  paanikahoo. Kogu keha reageeris, sest ma arvasin, et ma hakkan surema, kui ütlen kellegile „ei“.
Sest kui ma ütlen ei, siis ma ei ole ju hea. Ja kui ma ei ole hea siis ilmselt mind ei armastata. Kui mind ei armastata, siis tundus, et suren.

See päev raputas mind kõvasti. Kõik need hetked elust silme ees ja järsku olin ma valmis nägema seda mida olin teinud endale nende aastatega. Üles tuli suur valu ja kurbus enda pärast.

Vaatasin endale peeglist otsa ja küsisin, kas endast loobumine on väärt seda, et kõik teised mind armastaks? Kas vajan seda tõesti nii väga, et minu enda vajadused pole olulised? Kuhu jääb siis enda armastamine?

See hetk sai pöördepunktiks, kus enese väärtustamine sai oluliseks osaks mu elus ja valikutes. Ma OTSUSTASIN, et edasi ei taha ma nii enam minna.

„Ei“ ütlemine oli uus õppetund. Uus tee ei olnud kerge, sest vanast mustrist ja harjumusest välja liikumine on suur töö iseendaga. Kui sa aga tead, miks sa seda teed ja miks sa seda tahad, ning kuhu välja jõuda tahad ja oled teinud OTSUSE, siis saab muutus aset leida.

See lõputöö ja see päev muutsid mu elus palju. Anda on tore. Saada on veel toredam. Ja ise enda jaoks oluline olla on kõige toredam. Kõike tuleb teha lihtsalt mõõdukalt ja tasakaalus.

Ma ju armastan ennast piisavalt palju selleks, et põhjustada ise endale nii palju kannatust. See on minu elu.
Mina ise valin ja OTSUSTAN milliseks ma selle elan. Ma olen tänulik selle päeva eest, mis näitas mulle kogu mu elu peeglist. Siis sain alles mõista, mida olen endale teinud.
 

Kristina Tamm